1905. a. sündmusi on meil seni valgustatud mitmeski suhtes puudulikult ja ühekülgselt. Paljudki ajaloolased ja uurijad on püüdnud tolleaegset liikumist iseloomustada kui ainult töölisklassi liikumist, kui tööliste võitlust sotsialistliku ilmakorra pärast.

Niisugust ilmet 1905. a. liikumine meil Eestis aga ei omanud ja sellisena teda kujutada on ebaõige. Linnades olid 1905. a. liikumise kandjaiks küll peamiselt töölised ja nende sotsiaaldemokraatlikud juhid, kuid maal, rahva suure enamuse juures, oli pilt teistsugune. Maal olid 1905. a. liikumise juhtivaiks tegelasiks talumehed, vallasekretärid, kooliõpetajad, kaupmehed, käsitöölised jne. Need maainimesed ei olnud haaratud mingist klassivõitluse ideest, millest maal sel ajal midagi ei teatudki, vaid nende ainsaks püüdeks oli vabaneda sellest ebaõiglasest ja allasurutud olukorrast, milles eesti rahvas tol ajal viibis.

1905. a. eel valitses meie maal veel täiel määral mõisnikkude võim. Teisest küljest oli käimas kange venestamine. Eestlasile, kelle rahvustunne oli arenenud juba võrdlemisi tugevaks, oli nii üks kui teine väljakannatamatu.