Oli aasta 1944. Raske sõjavanker, mis oli rohkem kui kolm aastat tagasi Eestist üle veerenud, oli juba sõja esimesel aastal Venemaa väljadel seisma jäänud ja seejärel tagasikäigu saanud. Saksa diviiside taandumine oli jätkunud ka edaspidi ja 1944. aasta algul käisid rasked lahingud juba Eesti idapiiril. Kui Saksa diviisidel olid need olnud taandumislahingud, siis eesti väeosadel olid need rasked kaitselahingud.

Olukord Narva rindel oli äärmiselt ohtlik ja see põhjustas rahva hulgas ärevust ja hirmu. Rahvas kartis Eesti taasokupeerimist Punaarmee poolt ja kõige selle kordumist, mis oli toimunud 1940.–1941. aastal.

Neil päevil käisid rahva hulgas kuuldused, et Ameerika ja Inglismaa kõrged võimukandjad on ühel Ameerika sõjalaeval alla kirjutanud dokumendile, milles on andnud lubaduse, et sõja lõppedes taastatakse kõigi nende riikide iseseisvus, kes olid selle sõja käigus kaotanud. Ameerika ja Inglismaa kõrgete juhtide lubadused andsid rahvale lootust ja süvendasid usku, et Eesti riigi taastamine pole enam kaugel. See, et sakslased on selle sõja kaotanud, oli selge juba teisel sõja-aastal.

Kuigi eestlaste ja sakslaste suhted olid Saksa okupatsiooni ajal muutunud äärmiselt teravaks, oli Punaarmee Eestisse sissetungi ärahoidmine võimalik vaid sakslaste ja nende relvade abiga. Samal ajal kutsus Londoni raadio Ida-Euroopa rahvaid toetama Punaarmeed ja võitlema Saksa relvajõudude vastu. Eestlastele oleks see tähendanud Punaarmee toetamist Eesti okupeerimisel.

Samal ajal sõjasündmustega läbib romaani pideva teemana maarahva argielu ja külanoorte suhted, aga ka noorte suhtumine kodumaa kaitsmisesse sissetungiva vaenlase vastu. Ka kirjeldatakse romaanis kaitselahingutes osalenud eestlaste edasist saatust.Eestlaste võitlus oma kodumaa idapiiril oli Eesti iseseisvuse taastamise viimane katse. Suurem osa romaanis käsitletud sündmusi on tegelikkuses aset leidnud.