Fr. Tuglase essee A. H. Tammsaare loomingust ja stiilist.

«Esimesena Tammsaare stiili pahena tahaksin mainida seda, mis on suurel osal Eesti kirjanikest ühine: harukordist kõrvale kaldumiste, targutuste, familjääri vaimurikkuse ning tuttavliku silmapilgutuse kalduvust. Kirjanik esitab tihti oma ainet kõigiti korrektilt ja asjalikult, kuni äkki tooni alandab, et omi eratähendusi teha, isiklikke arvamusi avaldada või odavat nalja heita, mis vaimurikkuse aset peab täitma. Kui palju nähtusi sellest võiksime leida ka Tammsaare teostes! Võiksime leheküljed täita väljavõtetega, mis võrdlusi, mõttemõlgutusi ja targutusi sisaldavad selles laadis, millest siin ainult mõned lühemad näited:
«Nüüd hakkas Liisu sõimama. Ta ladus vagale palvevennale kõiksugused ilusad nimed selga; mitmed nendest olid niisugused, mida ühestki eestikeelsest sõnaraamatust leida ei või.» (Raha-auk)
... Ning sellesame neiu käiku oma armsama poole võrreldakse järgmiselt:
«Nõnda lähevad loomad sügisel värskele tuleasemele nuuskima, kust nad süte sees küpsetatud kartuli koori või tulitanud silgupäid maast loodavad leida. Kaua ja hoolega otsivad nad sääl, nii magusat lõhna tunneb ju nina. Issand, missugust taevalikku rooga sa küll karjapoisil lased maitsta!» (Üle piiri).