Inimese elu on ajaloo palge ees ainult välgusähvatus, millest me vaevalt piirjooni hoomame. Need aga on olulised oma aja tunnetamiseks ja mõistmiseks. Vanemas eas tagasi vaadates, saame aru, et alles neljakümneselt oleme justkui valmis kirja panema mälestusi. Siis aga selgub, et palju huvitavat on ununenud ja sulejooks pole enam see, mis nooruses. Pealegi on tagantjärele tarkus tihti tarbetu. Ometi püüame igaüks hoida eestlaste mälu ja lisada sellesse varasalve oma osa.
Bruno Pao