Poeem kujutab Kunda tööliste elu kodanliku Eesti Vabariigi ajal.

Kähku-kähku käivad ajaloo kraasid.
Euroopa on teinud Müncheni taandumise.
Soomes on sõda. Paldiskis baasid.
Küla lumistel põldudel
sooritab Nõukogude lennuk
hädamaandumise.

Kolmveerand valda kihutab kokku.
Mehed uurivad masinat
nagu vastrautatud vankrit.
Naised piiluvad pilooti,
elevil ning uudishimulikud
nagu lapsed, nähes näärisokku.
Vana tööline, venekeelemees,
annab jutule nooti:

«Noh, räägitakse ikka:
neil pole süüa, pole särki selga panna...
Inimene, see on sopp sotsialismi rattarummul...
Näete, nüüd on punane lendur teie ees!
Missugused riided!
Ja missugune sile poiss sees!
Ei see soomlastele ega sakslastele alla anna.»
«Oi, ja missugused saapad!
Karvased nagu mesimummul!»

Lendur on uljas poiss.
Terastiib peakohal taevavõlvini,
seisab ta keset külarahvast –
jalad harkis,
nägu naerul,
kaardiplanšett põlvini.
/.../

Ja korraga... Kõigub vist paekivist pindki!
Jõekäärud täis müha ja vahutust.
Pikk kõmisev vabrikutoru viib mindki
kesk suvist ning pöördelist rahutust.

Rõõm, ootus, hirm, ärevus – kõike on tunda.
Ka kuulujutt veereb kui sandi peos sent...
Port-Kundast saab tõepoolest p u n a n e Kunda,
sest hall on siin elu, hall kui tsement.
/.../