Eepilis-heroilise luule kuulsamaid esindajaid läänemaade kultuurkonnas on Homeros ja Vergilius.
Homerose omaga võrreldes on Vergiliuse luule hämariku ja õhtu luule. See põlvneb ajast, mil roomlaste vanad traditsioonid, nende usk, nende suhtumine maailma olid juba väga laostumas sisesõdade ning paljude õõnestavate võõrkultuuride sissetungi tõttu. Oma kultuuri, oma kirjandust, oma kunsti oli eriti kreeklastega võrreldes veel üpris vähe, ning seegi vähene oli nii vormilt kui sisult suurel määral derivatiivne, hellenistlik, sisemiselt mitte enam väga tugevalt, kuigi rafineerit Aleksandria ja Sitsiilia kultuurilt laenat. Puudus suur, kõike ühendav ja õhutav nägemus, oma rahvuslik müüt.
Selle müüdi tahab «Aeneis» luua. See on ühe, olgugi geniaalse üksikisiku katse omaenese vaimust esile tuua seda, mille tekkimiseks mujal oli olnud tarvis sajandeid. Ajaloolist põhja on selles vähe, vähe koguni ka autentset mütoloogiat, tõesti veel rahva seas edasi elavaid pärimusi - see on mitmeti puhtalt fiktsioon.