Tänase Ameerika üks auhinnatumaid uusi ulmekirjanikke Paolo Bacigalupi (sündinud 1972) maalib oma 2010. aasta lühiromaanis «Alkeemik», mis jõudis ka Nebula auhinna finalistide hulka, värvika pildi pisut araabia muinasjutte meenutavast fantaasiamaailmast, kus inimestel on keelatud võlukunsti praktiseerida, sest iga kord, kui keegi midagi nõiub, tekib maailma juurde ohtlikke ogataimi, mis on juba vallutanud suure osa Khaimi linna ümbrusest. Ometi on inimestel oma igapäevaste vajaduste jaoks ikka tarvis mõni loits lausuda; iga kord, kui seda tehakse, murrab aga ohtlik ja mürgine põldvääne ennast kuskil läbi tänavasillutise, levib naabri katusele ja vallutab niiviisi pikkamööda suuri impeeriumeid. Kes maagiaga tegelemisega vahele jääb, seda ootab kohtumine timuka kirvega. Romaani minajutustaja, vaesunud alkeemik Jeoz, on juba aastaid otsinud oma kunstist, millega tegelemine ei ole keelatud, abi nõidusliku põldmarja vastu, kuni lõpuks leiutab mooduse ohtliku umbrohu hävitamiseks. Alkeemik peab suutma võita ogataime, et maailmas lubataks taas praktiseerida maagiat, sest vaid selle abil suudab ta päästa oma tütre Jiala tapvast kopsuhaigusest. Kas aga linnapea ja ainsana võlukunsti kasutada tohtiv meister Scacz tegelikult üldse tahavad saatanliku põldmarja hävitamist ja maagia taas ausse tõstmist...