Apokalüpsise neli ratsanikku, kes Johannese ilmutuse raamatus tähistavad võitlust Jumala ja Saatana vahel, koonduvad Blasco Ibáñeze romaanis jõuliseks, laiahaardeliseks kujundiks, milles kangastub Esimene maailmasõda kogu selle hoomamatuses. Teadmata, kuidas see moodne, senistest hoopis teistsugusena tajutud sõda lõpeb (romaan on kirjutatud sõja ajal), väljendas kirjanik selle kujutluspildiga nii piibellikku julgustust ja lootust õiglusele kui ka hoiatust tulevikuks – metsaline tuleb jälle.
„Apokalüpsise neli ratsanikku” algab kerges toonis armuloona, kasvab siis perekonnalooks, mis esimese osa lõppu paigutatud kurjakuulutavate maailmalõpumõtisklustega läheb üle vahetuks sõjakujutuseks – ühiskonna lähivaatlusest ja sõjaeelse ärevuse kajastamisest kuni naturalistlike lahingupiltideni –, ja lõpeb taas mõtisklevama osaga. See võimsat moraalset kreedot kandva peene ja suurejoonelise jutustamislaadiga romaan on tõeliselt kaasahaarav.