Valitses palavus. Näis, et kuumus oli päeva jooksul maa paljaks kõrvetanud. Suitsu sisse mähkunud haudunud päike vajus õhtusse ja seda võis juba palja silmaga vaadata. Üsna pea kaob ta hoopis kusagile sinna küla lähedale jõe taha - kusagile sinna, kustkohast õhtul kerkib valge udu ja kus kaste katab marjad ja sambla soos. Tuul vaibus hoopis. Päike vajus ja vajus silmapiiri poole ja kuldas oma küüntega sinavat veelagendikku. Näis, nagu ohkaks jõepind muretu rahu üleküllusest.
Õhk, jõgi ja taevas olid justkui suikunud väsinult magusasse unne. Lääs lõi leegitsema ja jäigi põlema, üleujutatud leegitsevast massist. Ainult silmapiiri lähedal paistis justkui kokkulitsutud laiguke selget kuldrohelist taevast – otsekui sissekäik sinna, maakera serva taha.
Mees vaatas ainiti seda laiku.