Mu vanema venna juuresolekul lakkab ta olemast mu armuke. Ta ei lakka olemast, kuid ta pole mulle enam keegi. Temast saab kõrbenud maa. Mu iha kuuletub mu vanemale vennale, heidab eemale armukese. Iga kord, kui nad mul korraga silme ees on, kardan, et ei suuda seda vaatepilti taluda. Armuke hüljatakse nimelt selles nõrgas kehas, selles nõrkuses, mis täidab mind naudinguga. Venna nähes saab tast salgamist vajav skandaal, häbiaine, mida peab varjama. Ma ei suuda võidelda venna tummade käskude vastu. Ma suudan, kui jutt on väikesest vennast. Kui jutt on armukesest, olen iseenda vastu võimetu. Praegu sellest rääkides meenub taas silmakirjalik nägu, kellegi hajali ilme, kes vaatab kõrvale, kellel on mõtelda muule, kuid kes ometi - seda näeb kergelt kokku surutud lõuapäradest - on meeleheitel ja piinleb, et peab seda alatust taluma, ainult selleks, et saaks hästi süüa, kallis restoranis, mis oleks ju õigupoolest loomulik. Mälestust ümbritseb jahimeheöö kaame kuma. Kostab läbilõikav hirmukisa, lapsekarje.

Selle raamatu kirjutas Marguerite Duras 1984. aastal. Sellest sai tema esimene bestseller, selle eest anti talle Prantsusmaa Goncourt'i ja Ameerikas Hemingway auhind. Ta oli siis seitsmekümneaastane ja oli avaldanud umbkaudu nelikümmend raamatut - romaane, jutustusi, näidendeid, lihtsalt kirjutisi - ning vändanud ligi paarkümmend filmi. Teda teati kui stsenaariumi autorit Alain Resnais' filmile «Hiroshima, mu arm». Teati (Eestiski) tema romaani «Moderato contabile», tema filmi «India Song». Lihtlugejad tema «uue romaani» laadis kirjutistest küllap suurt ei arvanud. Asjatundjad pidasid rohkem. Samuel Becketti sõnul oli ta «Prantsusmaa tähtsaim elav kirjanik».
Ta oli elanud pika ja intensiivse elu. Surmgi oli olnud väga tihti tema ümber, lähedal. Nüüd, 1984. aasta kevadel, kirjutas ta selle raamatu. Ta oli saanud haiglast välja, oli läbi teinud ränga alkoholiravi kuuri.