«Ma ei suutnud ette kujutada, et mu lapsekehasse suletud hing siirdatakse sama keha grotesksesse teismelisse versiooni.»
«Aga see väike hädine tekipundar pakkus meile tröösti.»
«Me mõlemad teadsime, et meil oli vaid see hetk, ei midagi rohkemat.»
«Võib-olla ma olen kurb, sest tahan sind. Ma tunnen end ebamugavalt kedagi tahtes.»
«Häbi on alati kergem taluda, kui seda saab kellegagi jagada.»
«Nii hea on jätta endast jälg tühjale pinnale. Luua kaart oma teekonnast – ükskõik siis kui ajutisest.»
«Isegi viga on parem kui mitte midagi.»

Kesklääne talvisesse lumevaipa mähitud «Blankets – Lumeteki all» on lugu kahe maapiirkonna eraldatuses elava venna üleskasvamisest, see on lugu esimesest armastusest ning see on ka lugu ühe noore inimese tõeotsingutest ja loomingulisest eneseleidmisest. Blankets on tundliku sule ja äärmise avameelsusega paberile pandud, visuaalselt nauditav teos, mis räägib maailma avastamisest ja turvalisuse vajadusest, koosolemisest ja üksindusest, usust ja armastusest.

2003. aastal, kui «Lumeteki all» esmakordselt ilmavalgust nägi, mõjus ta mitmeti erandlikult. Koomiksid seostusid tavalugeja teadvuses endiselt eelkõige lühivormide, visuaalse groteski ning huumori või vägivallaga. Oma 600 lehekülje, ambitsioonika teemavaliku, südamliku pildikeele ning ambivalentsete tegelastega ujus «Lumeteki all» selgelt vastuvoolu.