Oliver Cromwell (1599–1658) on üks Inglismaa ajaloo suurkujusid, kes tuiskas läbi 17. sajandi keskpaiga aastate nagu loodusjõud. Kuigi võimu oli tal rohkem kui kuningatel enne ja pärast teda, keeldus ta põhimõtte pärast krooni vastu võtmast ning kuningriigi 1000 aastase ajaloo jooksul oli just Cromwelli ajal Inglismaa riigikorraks vabariik.

Saatuse irooniana krooniti ta aga surma järel sümboolselt ning maeti kuningliku kombe kohaselt. Mehest, kes enne 43. eluaastat polnud saanud mingisugust sõjalist väljaõpet ega olnud kordagi vihaselt mõõka keerutanud, kujunes oma aja väljapaistvaim Inglise kindral, keda peetakse Briti armee isaks ja kelle triumfide järellaines lükati ümber troone, paisati põrmu piiskoppe ja aadlisuguvõsasid, kujundati ümber kirik, ühendati Briti saarte kuningriigid ning peatati rahvusvahelise katoliikluse edasitung.

Inglismaa sai maailmas esimest korda suurvõimuks. Cromwellis, kes tegi läbi vapustava usulise ärkamise, olid siiras alandlikkus ja enesesalgamine ühendatud püha halastamatusega, mis tulenes tema veendumusest, et jumal on ajaloos tõepoolest tegev ning et tema, Oliver, on jumala tööriist.