2026

2026
Minu
lõunanaaber
Musta
turbaniga härra Jinlil on aed,
täis
tarot ja kastaneid, seega pole ta täiesti vaene.
Ta
on harjunud nägema külalisi ja lapsi õnnelikena
ning
trepil olevad linnud on pärast söömist kuulekad.
Sügisvesi
on vaid neli või viis jalga sügav ja väike
paat
mahutab vaid kaks või kolm inimest.
Valge
liiv ja roheline bambus jõeäärses külas videvikus,
õlgkattega
värava vastas kuuvalgus on uus.
Hea
vihm teab õiget aega,
kevadel
ta elu äratab.
Tuulega
tasa öösse hiilib,
niisutab
kõike hääletult.
Põlluteed
on pimeduses pilvede all,
jõel
paistab vaid üksik laevatuli.
Hommikul
vaatan – punased õied on märjad,
linn
on õitest raske ja kaunis.