Mu esimene leinakevad.
Kõik on surmavaikne,
vaid raisakullid käratsevad.
Kesk suurt hingederändu,
kus tühjad kiratsevad,
sihib käbi teraga kändu --
kes ütleb, et temagi ei kängu?
Ükskord keeb ta veri
ja tõuseb ta sugu.
Vihaselt tuleb siis meri
ja läbi ta lugu.
Kahju.
Saab otsa me sugu.