EESTI - kui kaua ma veel mõtlen sellel maal olla? Siin, kus ei ole võimalik leida normaalset meest? Siin, kus võid ennast oimetuks rabada, aga majanduslikku kindlustunnet ei hakka iial olema? Siin, kus inimesed vaatavad sulle tänaval kurja näoga otsa ja ilm on suurema osa aastast väljakannatamatult vastik? Peaks ometi siit jalga laskma!

Eesti naised, olete ju mõnikord selliseid mõtteid mõelnud? Kindlasti on peaaegu iga eesti naine vähemalt kord elus selliseid mõtteid peast läbi lasknud. Mina mõtlesin ka neid mõtteid ja otsustasin midagi ette võtta. Ma läksin Hispaaniasse. Ja avastasin seal enda jaoks õnnemaa. See raamat ongi minu lugu. Veidi reisikiri, veidi päevik. Igatahes kauneim peatükk minu elus.
Grete Márquez

«Põhiline ongi see, et suuremat peerukotti, kui eesti mees, pole maailmas olemas. Ja ise on ta veel nii uhke ka selle üle! Kui peeretab, siis ikka võimalikult kõvasti, ja vahib ise rõõmsa näoga ringi, nagu oleks ei tea mis suure auhinna võitnud.
Kõige hullem on see, et need mehed ei ole ka saanud kodust korralikke kombeid kaasa õppida, sest nende emad peeretavad samuti! Jaa-jaa, eesti emad, need peeretavad ka, kogu aeg. Rääkimata isadest. Kogu eesti rahvas peeretab kogu aeg. Kas üldse saabki eestlasena normaalseks jääda?
/.../
Ah, eesti mehed ei viitsi niikuinii raamatuid lugeda, mingit haridust neil ei ole, õlinäpulised võllid, nii et ses mõttes las olla. Las need eesti mehed haisevad oma külaühiskonnas edasi, aga teile, eesti naised, ütlen veelkord - te olete paremat väärt. Ja siin, Hispaanias, on seda teie jaoks küllaga.»