Kuu aega kestnud palverännak mööda lummavat Põhja-Hispaaniat Santiago de Compostelasse oli valus ja kaunis teekond iseenda märkamise ja iseendaga leppimise poole. Rännakul sain tunda armutut kuumust ja halastamatuid torme, jalavalu ja meeleheidet, aga ka mõnusat soojust ja leebet jahedust, suurt vaimustust imeliste loodusvaadete üle ja vaikset rõõmu lihtsatest asjadest. Oli kummalisi vahejuhtumeid, oli palju kirgastavaid kohtumisi, kuid ka nukraid hüvastijätte.

Palverännak on nagu elu mudel: on kordaminekuid ja pettumusi, ülevat tuju ja emotsionaalset põhja vajumist. Palverändur ei tea kunagi, kaua peavad vastu ta jalad ja kaua peab vastu ta vaim. Nõnda õpib ta armastama päevhaaval kulgemist. Tarvis on üksnes mugavaid jalanõusid, head seljakotti ja avatud südant.