«2001. aastal oleks minu isa saanud 100-aastaseks ning Tallinna Keskhaiglas toimus tema mälestuskonverents. Meie isale lugupidamist avaldamas oli väga palju rahvast, nende hulgas isegi isa kunagisi patsiente. Isast, kui arstist, räägiti väga palju head.
Pärast konverentsi hakkasin oma lapsepõlve meenutama ja leidsin, et kui meie perel poleks olnud sellist ema, ei oleks võib-olla isast nii palju head rääkida olnudki.
1951. aastal lõi meie ilusasse ellu nagu välk sisse ja purustas kõik sajaks killuks. Oma raamatus püüdsin need killud kokku korjata.
Oma vanematelt sain ma hea kasvatuse ja olen püüdnud kogu selle hea, mida minu lapsepõlv mulle pakkus, edasi anda oma lastele.
Kõik me oleme pärit oma lapsepõlvemaalt, kus taevas on ilus, helesinine ja pilvitu, eriti neile, kes varakult on ilma jäänud oma vanematest.»