Kolmas trükk.

«Ekke Moor aga jääb tänavale seisma - kuhu tema küll peaks ruttama? Linn särab tuledes, siis on pärast pimedaid tundraid otsekui kesksuve valgus. Ning alles siin märkab Ekke Moor, et ta riided on kulunud, saapad katki - see annabki tal elule uue suuna. Ta naeratab ja astub edasi.
Hästiriietatud härra, piip suus ja kohvrid käevangus, astub torisedes hotelli.
«Leidub ehk siin mõni pisem tuba minu jaoks?» küsib ta piipu suust võtmata. «Aga kindlasti vanni, eestoa, telefoni ja kõigi mõnusustega?» Ei, hind pole tähtis, tühistest asjadest ei soovi ta üldse rääkida - rikuvad närve ja raiskavad aega. /.../
Ta kirjutab külalisteraamatusse: Ekke Moor, tööstur, London.»