Ta oli naine. See oli ta suurim probleem. Ometi sai sellest väetist, kuigi haritud naisest valitseja, kellest sõltus neljakümne viie aasta jooksul kuulsaimate meeste ja naiste, rahvaste ja riikide käekäik. Inglismaal kordusid mässud ning võimuhaaramiskatsed, õukonnaintriigide ja diplomaatiliste mängude tagajärjel võimutses vägivald. Ususõdades voolas veri. Tema oskas eelkõige tervele mõistusele toetudes Tudori dünastia viimase esindajana Inglismaa esmakordselt maailmariikide sekka tõsta.
Kui ajaloos on olnud valitsejaid, oma kuningriigi vange, kes on pidanud valima südamehääle ja kohusetunde vahel, siis selleks on Elizabeth I.
See armastust ihkav neitsilik naine, kes oli sunnitud vastu võtma ränkraskeid otsuseid, säilitas inimliku väärikuse ja võime kaasa tunda. Ka seal, kus põrkasid kokku võimuarmastus ja armastuse võim. Teda armastati. Teda kardeti. Teda vihati ja reedeti. Ta jäi suureks kõiges.