1984. aasta publitsistikavõistlusel I preemia saanud töös jagab autor lugejaga muret oma praeguseks suurmajandi ääremaale jäänud kunagise koduküla käekäigu pärast. Pooleldi unustussejäänud maakoha kehvadest majanduslikest oludest tulenevad tõsised sotsiaalsed tagajärjed - kaadri juhuslikkus, hariduse ja oskuse puudumine, järelkasvu probleemid nii töökohtadel kui peredes, alkoholi pruukimine, halvad elu- ja töötingimused jne. jne. Autor on teadlik, et tema koduküla pole ainus omataoline. Väljenduslaad on kohati nukralt mõtisklev, kohati lopsakalt rahvalik, selles on tunda sümpaatiat lihtsa maainimese vastu, kuid ka muret tema pärast.

See lugu on kirjutatud 1984. aasta jaanuaris-veebruaris. Selles on üht-teist ja ühtepuhku viinavõtust. Loo kirjutamise ajal ei olnud veel karmi viinavõtuvastast juuniseadust (1985). See lugu peaks näitama, kui väga oli seadust vaja. Seda enam, et viina juuakse veel täna ja hommegi. Loomulikult on selles loos juttu muustki. Õigemini - sellest muust see lugu ongi.
Autor