Me ammutame jõudu oma juurtest, et kasvatada vilju. Mitmekülgselt andeka teatri- ja telekunstniku Liina Pihlaku (1937–2019) juured on sügaval kultuuriloos: tema ema oli Kersti Merilaas ja isa August Sang, Gustav Ernesaks käis nende juures tihti «hobust mängimas» (s.t maletamas), Kaarel Ird oli igapäevane külaline, perekonnasõbrad Juhan Smuul ja Debora Vaarandi ei pööranud neile selga ka rasketel aegadel ... Liina Pihlaku lähikonda kuulusid inimesed, kellest tänapäeval on saanud legendid – Mati Unt, Ago-Endrik Kerge ja paljud teised –, aga kes Liina jaoks olid head sõbrad, kolleegid, mõttekaaslased.

«Püüan taastada mälupilte inimestest, kes on olnud mulle tähtsad ja armsad. Eelkõige muidugi isast ja emast ja vanavanematest, kes on läinud, jättes meie sisse salapärased osakesed – geenid,» kirjutab Liina Pihlak.

Need lood on kirja pannud hea mälu, targa pilgu ja tabava ütlemisega vaatleja, kes viib meid aegadesse, kus tehti «Tuhkatriinumängu», «Kuulsuse narre», «Pisuhända», «Nukitsameest». Hoolimata sellest, et telekunstnik pidi mustvalge televisiooni aegadel arvestama ainult halli erinevate varjunditega ekraanil ning kangast sai osta vaid 5 meetri kaupa, sündisid lavastused, mis on kirjutatud meie kultuurilukku.