ELUSÄDE
Tuul tuhiseb ja olemise siht
kui selge hommik äkki lõikub lahti
ning ajalt kihi järel koorub kiht.
Mu päitsis peaks kui kauge noorpõlv vahti --
nood päevad üksildased, ahastavad,
kus kahel tasapinnal kulges elu.
Üks -- haigus, vaesus, täitumatud kavad.
Ja teine -- taltumatu kujutelu.

Neid pidulikuks kiirgas elusäde.