Gustav Suits oli möödunud sajandi esimese poole silmapaistvamaid kultuuriisiksusi, «Noor-Eesti» algataja ning vaimne juht, humanistlike väärtuste veendunud kaitsja, rahvusliku ülikooli esimene eesti ja üldise kirjanduse professor ning meie kirjandusteadlaste esimese põlvkonna nõudlik õpetaja. Ja muidugi oma aja suurimaid lüürikuid, kelle luule innustas ning mõjus ainulaadses isikupärasuses mitte jäljendama, vaid oma isikupära otsima õhutavalt.
Gustav Suitsu abikaasa Aino Suits on öelnud: «Gustav Suitsu luule on tema elulugu palju suuremal määral kui üldse kellelgil aimu on.» Luuletust kui lüürilise omaeluloolisuse avaldust mõistes võib lugemiselamus rikastuda, kui ei unustata, et biograafilised seigad on luules saanud kunsti faktiks ning omandanud sedakaudu üleisikulise tähenduse.
Seda peab meeles pidama ka Suitsu luulet lugedes.