Jacob kummardub ettepoole ning paneb oma piibu pikkamisi ja põhjalikult põlema. Anna pöörab end tema poole. Anna silmad on otsekui pealuust välja tungimas. Siis sügav hingetõmme. Anna silmitseb oma käsi, mis nõjatuvad toolileenile.
«Ma olen truudusetu abikaasa.
Ma elan ühe teise mehega.
Ma petan Henrikut.
Mul on äng.
Mitte südametunnistuspiinad või midagi niisugust.
See oleks ju naeruväärne.
Aga äng.
Ma ei tea enam, mida ma pean tegema.
Üks teine mees.
Ta on kümme, jah, üksteist aastat noorem.
Ta õpib teoloogiat. Tulevane kirikuõpetaja.
Ma peaksin lõpu tegema. Ka tema pärast.
Aga ma ei suuda lõppu teha.
Ma armastan teda.
Üle aasta.
Juba üle aasta.
Onu Jacob tunneb teda.
See on Tomas.
Ja siis lapsed.
Ja Henrik.
Ma ei suuda varsti enam hingata.»