«Umbes kümme inimest on minult küsinud, miks mul on vaja veel üht elulooraamatut. Jah, ma räägin uuesti üle paljud seigad oma elust, kuid tegelikult pole see mitte elulooraamat, vaid mälestusteraamat. Ma ei keskendu kronoloogiale ega pretendeeri täielikule loetelule kõigest, mis elus juhtunud. Hoopis meenutan sündmusi ja inimesi, mis või kes on minu elu enim mõjutanud – tänasest vaatenurgast. Selliselt, oma südame põhjast, pole ma paljudest asjadest iial varem rääkinud.

Veelgi tähtsam motivatsioon seda raamatut teha on see, et viimased paar aastat on nii mõndagi tahku minu mõtlemises kõvasti muutnud. Ma ei tea, kas saan just öelda, et olen saatusele tänulik selle hingelise kadalipu eest, millesse ma seoses oma tütre abiellumisega ja sellest Eesti meedias tehtud «järjejutuga» sattusin, aga see andis mulle väga palju mõtlemisainet. Õpetas uuesti olema üksi. Vaatama oma elu üle ka selle pilguga, et mis ma olen valesti teinud.

Ütlen lihtsalt ja selgelt – mu keha on omadega täitsa läbi. Niikaua, kuni vaim on veel virge (ja seda ta on!), tahtsin oma tee korra uuesti mõttes läbi käia.»