Tänapäevaelu on selline, et leides endist väljaspool ja endi sees eest kõige mehaanilisemaid ja stereotüüpsemaid kordusi, võtame neist lakkamatult välja väikesi erinevusi, variante ja teisendusi. Ja teisipidi taastavad salajased, varjatud ja peidetud kordused, mida käivitab erinevuse lakkamatu nihkumine, meis ja meist väljaspoolt paljaid, mehaanilisi ja stereotüüpseid kordusi

«Erinevus ja kordus» (1968) on prantsuse empiristliku immanentsuse filosoofia esindaja Gilles Deleuze'i (1925–1995) doktoriväitekirja peamine osa. Seda teost on nimetatud murranguliseks filosoofia ajaloos, mis muutis põhjalikult kogu filosoofia tähendust.

Eesti keeles on seni ilmunud kolm Deleuze'i teost: «Kanti kriitiline filosoofia» (2011), «Bergsonism» (2008), «Kafka. Väikese kirjanduse poole» (koos Félix Guattariga) (1998) ja mõned lühemad artiklid.

Gilles Deleuze’i horisontaalsuse ja vertikaalsuse mõisted on seotud tema ontoloogia ja epistemoloogiaga, eriti tema käsitlusega tähenduse loomisest, teadmise struktuuridest ja võimusuhetest. Need mõisted esinevad peamiselt tema töödes, kus ta kritiseerib hierarhilisi süsteeme ja toetab mitmekesiseid, hajusaid, muutlikke struktuure. Gilles Deleuze’i horisontaalsuse ja vertikaalsuse mõisted on seotud tema ontoloogia ja epistemoloogiaga, eriti tema käsitlusega tähenduse loomisest, teadmise struktuuridest ja võimusuhetest.
Horisontaalsus ja Vertikaalsus Deleuze’i Filosoofias
1. Vertikaalsus
Viitab hierarhilisele, järjestatud ja struktureeritud mõtlemisele.
Seda võib seostada Platoni ja Hegeli metafüüsikaga, kus reaalsus on korrastatud kõrgema ja madalama tasandi järgi (nt idee ja mateeria, vorm ja substants).
Vertikaalne süsteem on tihti seotud representatsiooni, identiteedi ja staatiliste kategooriatega, mis määratlevad ja piiravad mõtlemist.
Sellised süsteemid eeldavad keskset autoriteeti või kõrgema tasandi tõde, mis reguleerib ja kontrollib madalama tasandi elemente.

2. Horisontaalsus
Viitab võrdsustavatele, detsentraliseeritud ja mitmesuunalistele suhetele.
Seda võib mõista Deleuze’i ja Félix Guattari risoomi (rhizome) mõiste kaudu – risoome iseloomustavad mitmepoolsed ühendused, dünaamilisus ja juhuslik kasv, vastandina hierarhilisele ja juurepõhisele struktuurile.
Horisontaalne süsteem loob tähendust hajusalt, ilma ühe keskse autoriteedi või kõrgema tõe vahenduseta.
See võimaldab heterogeensetel elementidel vabalt ühenduda ja moodustada uusi mõistmisviise ning identiteete.

Näited ja Rakendused
Keele ja tähenduse loomine: Vertikaalses süsteemis eeldatakse, et sõnad viitavad ühemõtteliselt objektidele või ideedele (strukturalistlik keel). Horisontaalses süsteemis tähendus tekib erinevate elementide vaheliste seoste kaudu, ilma fikseeritud keskmeta (poststrukturalistlik vaade).
Võim ja poliitika: Traditsiooniline riik (vertikaalne) põhineb hierarhial ja tsentraliseeritud võimul. Anarhistlik või detsentraliseeritud ühiskond (horisontaalne) põhineb võrdsusel ja autonoomial.
Filosoofiline epistemoloogia: Vertikaalses süsteemis on teadmine seotud absoluutsete tõdedega, samas kui horisontaalne epistemoloogia rõhutab mitmekesisust, vaatepunktide paljusust ja teadmise pidevat ümbermõtestamist.

Kokkuvõte
Deleuze’i horisontaalsus ja vertikaalsus ei ole lihtsalt ruumilised mõisted, vaid kirjeldavad fundamentaalseid erinevusi mõtlemise, tähenduse loomise ja võimusuhete korraldamise viisides. Ta pooldab horisontaalset, detsentraliseeritud ja dünaamilist süsteemi, mis võimaldab loovust, muutlikkust ja mitmekesisust.