Ervin Abel ütles kaheksa kuud enne surma: «Minu saatus on olnud õnnelik. Mul pole olnud tegevusetust.» Selleks ajaks oli ta teinud viimased 17 aastat peaaegu puhkamata estraadikunsti. Kui ta polnud laval, siis esines ta raadios või televisioonis. Või viibis tähtsal koosolekul. Praegu õeldakse temasuguste kohta töönarkomaan. Ta soovis olla publikule kergesti mõistetav. Sama eesmärk on raamatul, kus Ervin Abelit meenutab poolsada inimest.