«Kirjandusega on see häda,» ütles John Rivers, «et tal on mõte sees. Tegelikkusel pole seda kunagi.»
«Mitte kunagi?» küsisin ma.
«Võib-olla Jumala vaatenurgast,» möönis ta. «Meie omast mitte kunagi. Kirjandusel on ühtsus, kirjandusel on stiil. Faktidel pole kumbagi. Tegelik elu tähendab ikka ühte neetud asja teise järel ja igaüks neist neetud asjadest on samaaegselt Thurber ja Michelangelo, samaaegselt Mickey Spillane ja Thomas à Kempis. Reaalsuse kriteerium on tema sisemine irrelevantsus.»