Me tulime siia linna 1922. aasta kevadtalvel, varsti pärast seda, kui mu mees oli vangilaagrist vabanenud ja meid oli laulatatud.
Me suusatasime läbi märtsikuiste metsade, lumi oli paks ja kleepuv, põhjapoolse Soome suured kuusikud ei tahtnud meid minna lasta. Me tungisime sellele maale, surusime suuski lumest läbi, tõukasime tagant, nii et silme ees must, seljakott seljas ja ema kootud käpikud käes.
Sirpa Kähköse romaan «Graniitmees» («Graniittimies», 2014) on lugu Soome noortest, kes 1920. aastatel salaja Nõukogude Liitu läksid. Nad loobusid oma kodumaast, nimest ja emakeelest. Nad uskusid, et ees ootab uus elu, tööinimeste paradiis, mille nemad ise üles ehitavad. Kuid utoopiad ei teostu ja maa, Stalini-aegne Nõukogude Liit, kuhu nad õhinal olid tulnud, ei võtnud neid omaks.
Sirpa Kähkönen (snd 1964) on tänapäeva Soome tunnustatumaid kirjanikke. Ta on hariduselt ajaloolane ja kirjutanud mitmeid romaane oma kodukandi Kuopio lähiajaloost. Teos käsitleb tundlikku teemat – Soome pahempoolsete käekäiku sõdadevahelisel ajal. Ka on see raamat osalt Sirpa Kähköse perekonnalugu.
