Ja siis me hullasime poris nagu kaks kutsikat (kui te olete näinud, kuidas kutsikad hullavad) ja mu kuub ei olnud enam sugugi musta ega särk valget värvi ega pea kammitud ega kingad viksitud.
Mu suu oli Päti poriseid karvu täis... ja ma naersin.
Nii ei ole ka minust mitte tuhkagi saanud, vähemalt mitte palju rohkem kui isast. Mind pole see muide küll ka kuigivõrd kibestanud. Aga ma olin tookord siiski võrdlemisi hea õpilane ja sain oma koeralt (või koera abil elult õppetunni, mida ma olen hiljem hakanud väga kõrgelt hindama. Olen tollest õhtust peale teadnud, mida on väärt sõprus. Ka looma oma.

Luuletajana tuntud Indrek Hirv avaldab neli autobiograafilistel motiividel põhinevat Martini-juttu. Tegemist on nukra alatooniga meeleolukate juttudega, mis on mõeldud nii lastele kui ka nende vanemaile. Autor ise ütleb, et need on «renessanslikud, klassikalises kompositsioonis kirjutatud jutud».