Mõni päev ei looju kunagi
põlematud ei põle õhtu tulekurgus tuhaks
tuhk aedadesse väetiseks
kus kasvavad uued päevad
põlematud jäävad mu lähedusse mind
põletama mälestuse pikaldase leegiga
ja kurbus voolab minusse nagu jõgi
oma luhtade ja kullerkuppudega
jõgi mis läheb minust läbi
eiteakuhu