«Homne karikakar» on minu jaoks müstiline raamatuke, mille tegevus, vaatamata korduvatele üle lugemistele, ikka ja jälle ununeb. Meelde jääb vaid see paine, mis piinas oma esimeses kiuslikus noorussuhtes olijat 1976. aastal esmalugemisel ja on omandanud hiljem üha uusi nüansse. Seda lõpetamataloo painet on otse või kaudselt ka päriselu ette söötnud, ehkki raamatust tuttavat hormoonimöllus-kiusakate suhtesõlmede lahendamist peaks elu juba õpetanud olema. See kõik teeb raamatu taas lugemise iga kord ootusärevaks ja päädib nukra tõdemusega viimasel leheküljel. Ehk võiks elumerest läbi purjetanud Remsu jätkata romaani seenior-Jolli ja -Arturi taasühinemisega?

Anne Metsis
ajakirja Eesti Naine toimetaja