Harry Blackstone Copperfield Dresden on võlur. Mõnikord aitab ta politseid, kui satub ette midagi, mis võib olla korda saadetud võlukunsti abil. Seekord on ta hädas libahuntidega.

«Tapa ta,» ütles keegi pimedusest, eemal minust vasakul, sügava lõriseva varjundiga naisehääl. Mind ümbritsevast pimedusest kõlas vastuseks kräunuv refrään, korrati: «Tapa ta, tapa ta, tapa ta.» Mu silmad hakkasid valguse puudumisega harjuma. Nüüd võisin neid näha, rahutult edasi-tagasi kõndivaid inimesi. Nende silmad hõõgusid nagu koera silmad autotulede valgusvihus. Minu ümber liikus nii mehi kui naisi, nende vanust ma siiski arvata ei suutnud. Põrandal olid magamisasemeteks tekid ja padjad, kõrvale lükatud, kui nende omanikud üles tõusid. Naisehääl, mida olin kuulnud, leelutas edasi: «Tapa ta, tapa ta, tapa ta,» ja teised võtsid eeskuju. Õhk muutus pinevaks ja raskeks mingit liiki energiast, mida ma polnud varem tajunud, väest, mis kogus nende leelutamisest hoogu, metsikust raevutsevast voolust.