Need luuleread...

Naisena, poetessina võin kinnitada: nad olid kogu aeg kusagil olemas, minu sees, minuga kaasas. Üle 40 aasta. Nagu munarakud. Nad ainult ootasid õiget hetke, mil viljastuda ja ilmale tõugelda.

Või nagu tihnikus peituv kiskja: sa aimad tema olemasolu. Tead, et ta saab su kätte. Igal juhul, möödapääsmatult. Ühel sumedal augustikuul laudas kitsi lüpstes see juhtuski. Nii päevast päeva, üks luuletus päevas kuni olin täiesti tühjaks pigistatud. Uskuge, see ei olnud tore nagu Pegasuse turjal kappamine, pigem nagu sünnitusvaev. Mõned luuletused kirjeldavad just seda otsatut vaeva, hajameelsust ja eemalolekut reaalsusest.

Debütandina suudan oma luules eristada kaht peamist stiili: kas kõrvetavalt iroonilised või põletavalt valusad. See on kogumik, kus ei puudu ka elu suursündmusteks sobivad triumfeerivad salmid: lapse sünd, pulma-aastapäev, võidujoovastus.

Ent ka riimidesse valatud valu on ehe ja läbikogetud. Mõni luuletus on sedavõrd ränk, et avalikkusele ette kandeski suudan teinekord suurivaevu pisaraid tagasi hoida.

Innuka fotograafiahuvilisena maalisin perearhiivi fotode põhjal kõik illustratsioonid, v.a sürreaalne «Sügise sügavsinine süit», mille autoriks on Daisiki, meie pere keskmine tütar.