Piibli viimane raamat – Ilmutusraamat on magusaks suutäieks uurijale, magusaks, ent samas ka kibedaks. Ilmutusraamat oma rikka piltliku keele, sümbolite ja arvudega otse meelitab fantaasialennuga lugejaid ligi. Pildid ja sümbolid võimaldavad aga erisugust lahtimõtestamist, mis pealegi uute faktide esiletulekul osutuvad sageli ekslikeks.

Jämedais joonis võiks Ilmutusraamatu tõlgitsusi nelja gruppi jaotada: preteristlikud, ajaloolised, futuristlikud ja vaimsed. Preteristlikud tõlgitsused asetavad Ilmutusraamatu selle sünniajasse – noor kristlus võitleb Rooma impeeriumiga. Ajaloolised näevad raamatus ristikoguduse ajaloo eriperioode nelipühipäevast kuni Kristuse taastulekuni. Futuristlikud kontsentreeruvad tulevikule ehk nn. lõpuajale. Vaimsed tõlgitsused kiinduvad esmajoones ajatutesse usulistesse printsiipidesse.
Käesoleva uurimuse autor näib eelistavat teist ja kolmandat tõlgitsusviisi – õieti sünteesi neist kahest, kusjuures rõhk on kolmandal.