Tõrva mu paat, säti vetele vene,
punased purjed sa heiska ja sõua
sinna, kus sinises kauguses sirendab saar.
Vahemerele igatsen taas.
Sinu kiharaid, silmituid-sõnatuid lauseid,
sinist, mis vete põhjani vaob.
All sügavkollase kuu silitan vetesse võrgud,
koidikul loomus saab paati.
Ka näkineid.