Torontos ilmunud luuleraamatus on peamiselt paguluses kirjutatud luuletused, kus autor meenutab maha jäänud kodutalu.

SÜGISMEELEOLU

Vahtratelt variseb viimset valgust,
sügise algus
veretavas metsasalgus.
Langevad lehed kahisevad jalus,
meel on valus,
nüüd on õhtu kaugel kodutalus.

Tuul kannab kõrvu katkeva kaja,
kas ei laja
selles hääli säältpoolt raja?
Hämarusse mattub vana maja,
soe ja suur.
Nüüd ta tühi nagu mahajäetud linnupuur,
mis kord varjas lauluhimulisi linde
ja nii rõõmsaid eluinde.

Varisevad vahtralehed jalus,
kõnnin nukralt mälestuste talus.