Keegi ei märganud, kuidas karu õuele tuli, kuid äkki oli ta seal - pulstunud karvaga metsaott, kes tatsus kuulekalt kahe habetunud mehe vahel, ajas irevile oma suuri kollaseid kihvu ja mörises, kui vanem venelane sakutas teda ketist, mis oli kinnitatud ninarõnga külge.
Koer kiuksus haukuda, karvad turris, haistis metsaelajat; puges siis värisedes aida alla ega tulnudki enam välja.
Anu nägi kambri aknast lauda ees urisevat karu ja nende juures kaht võõrapäraselt riietatud meest: mõlemal jalas säärsaapad, vanemal seljas must luunööpidega koduvillane palitu, nooremal jämeda nööriga vöötatud põlvini kasukas. Mõlemad kandsid imelikke üleskeeratud äärtega karvamütse, mille põhi hoidus kahe sarvena püsti. Noorikul oli kõhe minna nendega rääkima, seepärast saatis ta õue üheteistkümneaastase Matsi kui kõige vanema kodusoleva meeshinge, et see kuulaks järele, mida need isevärki inimesed siit otsivad.
Poiss astus uksest välja ja vahtis võõraid nagu ilmaimet. Kunagi varem polnud ta nii lähedalt näinud mesikäppa ega karutantsitajaid. Must Märt mõõtis teda oma pisikeste silmadega ja liikus ahela kõlisedes talle vastu. Mats jäi tahraia äärde seisma, süda valjusti põksumas. Noorem, jultunud silmadega venelane vehkis kätega ja hõikas poisikesele valgete hammaste särades:
«Pjeremiis om?»
«Ei ole.»

Sisukord:
Kuri karjas
Esivanemate varjud
Kohtupeegel
Hea karjane
Tamm Tamme vallast
Res nostra
Islandi suvi