Olav Duun (1876–1939) on Knut Hamsuni, Johan Bojeri ja Sigrid Undseti kõrval norra kirjanduse tuttavamaid nimesid. Ta on oma romaanide aineks valinud ühe kihelkonna elu pikkade aegade kestes, ta looduse, traditsioonide ja omapäraste inimestega, nende heitluste, võitluste ja igapäevaeluga.
Tundub, nagu ei oleks kirjanik algul romaanisarja kavatsenudki, vaid mõtelnud piirduda ainult esimese raamatuga, mis kandis nimetust «Juviklasesd». Kuid nähtavasti kasvasid järgmised raamatud loomulikult esimesest. See loomulik kasv on romaanisarjale andnud ta jõu, elulise sitkuse ja avaruse arengus.
«Juviklased», see talupojasuguvõsa ajalugu, on täis rikkalikku ja voogavat elu: inimpõlved tõusevad ja hävivad, võitlevad võimu, mõju ja õiguse pärast, võitlevad maa, mere ja loodusjõudude vastu. Ühed võitlevad oma saatuse vastu, teised aga alistuvad sellele alandlikult.
Tervikuna on «Juviklaste» romaanitsükkel suurimaid töid norra kirjanduses, üks neid, mis jääb kauaks püsima oma eepilise jõu, inimesekirjelduse sügavuse ja rikka hingelise sisu poolest.

• I köide. Juviklased. Pimedusega löödud
• II köide. Suurpulm. Seikluses
• III köide. Nooruses. Tormis