Käesolev näidend on – peale kõige muu – austusavaldus eesti teatri algusaegade loojatele ja ammustele näitlejatele, kes on siiski jätnud jälje eesti teatri- ja kultuurilukku. Autorina olen kasutanud tegelikke isikuid ja sündmusi, lisades neile väljamõeldud narratiive ja olukordi, et rikastada süžeed ning kutsuda vaatajat kaasa mõtlema «kadunud alguste» üle. See on kutse peatuda hetkeks unustuse hõlma vajunud teatriloo ja ka pöördeliste aegade juures.

Kuigi tegelaste mõtted ja teod põhinevad ajastu tunnetusel ja teadaolevatel faktidel, ei pruukinud just kõik sündmused aset leida täpselt selliselt, nagu näidendis kujutatud. Ometigi on enam kui kindel, et midagi väga sarnast tõesti juhtus.

Näidendi eriline tähelepanu on suunatud kommunistidest näitlejate rollile Saksa okupatsiooni ajal ja sellele, kuidas muutuv võim sundis paljusid valima: kas jääda või lahkuda. Saatuslik 1944. aasta tõi kaasa Rakvere pommitamise, mis muutis paljude elusid jäädavalt – kuid teater jäi püsima. Niisiis on «Kadunud alguste aegu» ainulaadne pilguheit Eesti teatrilukku: elulähedased tegelased, ajastutruu õhustik, dramaatilised valikud ja lootus, mis ei kao ka kõige raskemal ajal.