Vikenti Smidovitš (kirjanikunimega Veressajev, 1867-1945) õppis Peterburi ülikoolis ajalugu, seejärel Tartu ülikoolis aga arstiteadust.
Luuletusi ja jutustusi hakkas ta kirjutama juba üsna varakult, jätkates vene kriitilise realismi parimaid traditsioone. Tema teostes leiavad käsitlemist teravad ühiskondlikud probleemid. Sirgjoonelise, ausa kodanikuna, tähelepaneliku vaatlejana, kartmatu võitlejana kajastab Veressajev oma loomingus teda ümbritsevat elu.
Poisikesepõlves mõisaomanikest sugulasi külastades nägi erksa vaimuga nooruk, kui suur oli vene talurahva viletsus.
Ta hakkab kirjutama töötava rahva elust, osutades erilist tähelepanu maanäljas vaevlevaile talupoegadele.
Tema «Arsti kirjad» põhjustasid laialdase poleemika ja Veressajev seati politsei valve alla ning vallandati Botkini haigla arsti kohalt. Nendes mõistis kirjanik hukka tsaristliku poliitika tervishoiuküsimustes, seletades haiguste rohket levikut lihtrahva hulgas halbade elutingimustega, mis vajavad kohest põhjalikku parandamist.

1940. aastal hakkas Veressajev avaldama «Tõsilugusid minevikust» - omapäraseid lakoonilisi visandeid ja episoode revolutsioonieelsest elust. Seda materjali oli kirjanik kogunud paljude aastate vältel.


«Ei, teise arsti juurde ma ei lähe. Äkki ütleb mulle: teil on tiisikus. On ju selliseid õelaid arste.»

«Ei, surra ma ei taha... Kirstud on alati nii kitsad.»

«Arstid ei tahtnud mulle ütelda, mis haigus mul on. Kui nad ära olid läinud, lugesin ma ise haiguslehelt. Selgus, et – diagnoos.»