Autori kaheksas raamat - «Kaugel näen» – räägib elust Eestis aastatel 1978 –1987, kus kõike nähakse enesekeskse peategelase silme läbi. See on murrangulist laulva revolutsiooni aastat ettevalmistav kümnend. Teose võib tinglikult jagada kaheks osaks, kus esimene osa on mõnevõrra «isiklikum», teine «ühiskondlikum». Kogu ajajärku, nõnda ka raamatu mõlemat osa, ühendab tollast eluolu varjutav, kehtivat riigikorda kramplikult säilitada püüdev repressiivorganite sünnitatud hirmuatmosfäär, millega on otseselt või kaudselt seotud enamik raamatus kujutatavaid konfliktsituatsioone nii inimeste hinges kui üksteise (ja rahvuste) vahel. Kes mida julges ja kes mida kartis; kes tegutses ja võitles, kes «passis» ja ootas; kes millistele kompromissidele läks, kui läks, ja kes püüdis neist üldse hoiduda.