Käesolev teos on keeleteooria seisukohalt Johannes Aaviku kõige tähtsam töö. Selles viiakse esimest korda keeleteaduse ajaloos viimse loogilise konsekventsini järeldus, mis tuleneb faktist, et keel on vahend: me võime keelt muuta ja parandada oma tahte järgi piiramatult ja igasuguste meetoditega, ka n.ü. «kunstlikult». Aaviku revolutsioonilise idee teostatavust tõendas ta keeleuuenduse edu.

Teine, muutmata trükk.