O'Day astus naise ette ja võttis vasakust pintsakutaskust käevõru ning hoidis seda kahe sõrme vahel. Kalliskivid sätendasid aknast langevas päikesepaistes.
«Pagana kena käevõru, kas pole? Kaunid kivid ja ilus originaalne töö. See on väga hinnaline ese ja kuulub teile - te kandsite seda eile õhtul. Ma leidsin selle oma mõrvatud sõbra kõrvalt. Kas seletaksite, kuidas see sinna sattuda võis.»
Hetkeks valitses vaikus, siis lausus naine: «Oletame, et ma ei taha.»
«Kui te ei taha, siis ärge rääkige, kuid kunagi te siiski teete seda,» muigas O´Day enesekindlalt - ehted ja armukadedus olid klassikalised mõrvamotiivid...