Nikolai Nikitin kuulub Nõukogude-Vene mitmepalgelise kirjanikkudepere sellesse harru, kes, võttes eeskujuks klassikuid, püüdsid arendada kunstipärast kirjandust, vaba igasugustest programmidest ja kihutuskirjanduslikust kõrvalmaigust.
Ta alustas tegevust 1921. a. kirjanduslikus rühmitises «Serapioni vennad», kuhu kuulusid ta nimekate kaaslastena V. Ivanov, K. Fedin, B. Pilnjak ja M. Zoštšenko. Nii Nikitin kui ka enamik ta kaaslasi olid sellal 27- kuni 30-aastased ja kodusõja keerisest tulnud. Igaüks neist arenes eriilmeliseks ja Nikitini ainealaks kujunes nõukogudeaegne vene provintsielu, selle ümberkujunemine peale sõda ja revolutsiooni. Teda nimetati «kaasaegseks Gogoliks», kellega tal tundus ühist olevat kõikemõistvas heatahtlikus suhtumises inimesesse ja tundeküllaseis loodusekirjeldusis.

«Kiirik Rudenko roimas» süveneb kirjanik provintsi töölisnoorsoo hingeellu. Näeme neid «ristlevaid probleeme», mis viivad lõpuks paratamatu katastroofini, kuigi – ja see on tunnuseks Nikitinile – jõutakse ikkagi optimistlikule lõpplahendusele.