Momõš-Ulõ jätkab oma jutustust lahingutest Moskva all, mida ta alustas teostes «Volokolamski maanteel» ja «Mõned päevad». Uus kaitselahingute taktika, mille kindral Panfilov välja töötas, hakkab vilja kandma. Kannatlikult, üksikasjaliselt teeb ta eelseisva lahingu ülesande selgeks igale komandörile, igale võitlejale. Ja kui lahingu käigus katkeb side üksikute polkude ja roodude vahel, kui võitlejate rühmad jäävad omapead, siis ei teki mingit peataolekut, igaüks teab, mida tal tuleb teha, komandörid ja võitlejad tegutsevad omal initsiatiivil. Nad ületavad kindral Panfilovi plaanid, ületavad isegi iseenda ja saavutavad võidu – kindral Panfilovi usk inimesse, nõukogude sõdurisse, õigustas end.
Kindral Panfilov hukkub, kuid ta jääb elama tema diviisi, tema reservi kangelastegudes.