Kirjad pimedatest ning kurtidest ja tummadest koos hilisemate lisade ja märkustega on ehe näide prantsuse ühe silmapaistvama kirjamehe ja entsüklopedisti Denis Diderot' (1713–1784) stiilist ja maailmanägemusest.

Teravmeelsed ja kohati teravadki kirjatööd annavad võimaluse heita pilk autorile tema arengus, muutumises ja dialoogides arvukate kaasaegsete mõttehiiglastega. Põimuvad ühiskonna- ja kirjanduskriitika, fiktsioon ja tormiliselt edasiliikuv teaduslik maailmapilt. Ilmavaateliselt skandaalse ja jumalavallatu sisuga «Kiri pimedatest» (1749) viis Diderot' kolmeks kuuks vangi. «Kiri kurtidest ja tummadest» (1751) jätkab samas vaimus, jõudes sisuliselt tõdemuseni, mis hiljem hakkas painama tervet modernset kultuuri: maailm on meie jaoks selline, nagu oskame temast rääkida; kõnelevate olenditena saame keelelt oma loomuse, aga ühtlasi mingit muud loomust või keskkonda kui keele abil konstrueeritu meil polegi.