808-leheküljeline põhjalike kommentaaridega raamat sisaldab nõukogude aja menukirjaniku Raimond Kaugveri 270 armastuskirja oma tulevasele naisele Sigrid Kurvisele Jätkusõjast 1944. aastal ja Vorkuta vangilaagrist 1946.–1949. aastatel.

Kirjad annavad ülevaate Kaugveri käekäigust soomepoisi ja nõukogude vangilaagri asukana, kuid nad on kirjutatud ennekõike selleks, et laagrit unustada. Oma esimese kirja saadab Kaugver kõigest 18-aastasena, kuid näitab juba siis üles vaimse maailmavallutuse ambitsioone. Ta puistab varrukast tsitaate maailmakultuuri varamust, meenutades säärasena Jaan Krossi romaani Wikmani poisse.

Armastuskirjadele kohaselt sisaldavad kirjad meenutusi põgusatest ühistest hetkedest ihaldatud neiuga, armastuse kinnitusi ja õhutusi nendeks kinnitusteks teise poolt, aga ka katkendlikust kirjavahetusest tulenevaid kõhklusi, hirme ja vahel lausa meeleheidet. Ohtralt leidub kirjades arutlusi kirjanduse, kunsti ja filosoofia üle, ka ilukirjanduslikke katsetusi. Kaugveri kirjadekorpus on erakordne tunnistus vabamõtlemise ja retoorilise ambitsioonikuse püsimajäämisest isegi stalinistliku vangilaagri armetutes tingimustes. Seda iseloomustab inimhinge skalpellipeenuseni detailne eritlus, eeskätt arutlused selle üle, kuidas laagris vaimselt ja moraalselt ellu jääda.

Raamatu on koostanud Eneken Laanes ning kommentaaridega varustanud Krista Mits ja Ülle Kurs. Raamatu kujundas Tiiu Pirsko.