Suur osa Jane Austeni lühilugudest olid enamasti kirjutatud tema perekonna lõbustuseks, enne kui ta alustas oma romaanidega, ning tavaliselt olid need satiirilised või farsilaadsed.
On huvitav, kirjaneitsi lubab endale lühilugudes laiemat teemavalikut kui oma romaanides, näiteks «Jackis ja Alice'is» käsitleb ta tragikoomiliselt alkoholismi, üsna tavalist pahet neil päevil, kuid mille juurde ta episoodiliselt oma romaanides tagasi tuleb.
«Kolmes ões» kritiseerib Austen naise ühiskondlikku seisundit – tol ajal oli abielu ainus viis, kuidas pääseda vanemate katuse alt, vältida vaesust, saada üldse kunagi endale mingisugust raha, maja või näiteks tõlda jne. Autor suhtub Mary'sse karmilt, kuid ei süüdista teda täielikult.
Siiski ei uskunud Jane Austen, et naine peaks abielluma vaid selleks, et «auväärselt paigale saada», ning ka ta ise keeldus jõuka mehe abieluettepanekust.
«Henry ja Eliza» on mänguline ja lõbus lugu. Nimed Henry ja Eliza tulevad tema lemmikvenna Henry Austeny ja tolle nõo ning tulevase naise Eliza de Feuillide'i nimede järgi, kuigi sel ajal, kui Jane Austen seda lugu kirjutas, oli Eliza veel abielus oma esimese mehega.
«Jack ja Alice» kujutab endast oma aja kirjanduse ja kirjanduslike kommete paroodiat, nagu ka näiteks «Armastus ja sõprus» – kuid suuremat osa huumorist võib õnneks hinnata ka lugemata konkreetseid kaheksateistkümnenda sajandi romaane, mida ta pilkab.
«Frederic ja Elfrida», tõenäoliselt kõige varasem Jane Austeni töö, kujutab endast samuti vaimukat paroodiat.
Sisukord:

Kolm õde

Henry ja Eliza

Jack ja Alice

Frederic ja Elfrida