On asju, millest ma pole kellelegi rääkinud. Mõnda neist tean ise täpselt, et mis «see asi» on – tean ta sisu, piirjooni, tihedust, tekkelugu, vormimuutusi, kõnnakut, aktsentigi –, kuid ikkagi kardan, kas jätkub kirjeldamiseks sõnu. Päris kindel ei saa olla ka selles, mis olekus need raskesti seletatavad peensused igas käestlibisevas ajapunktis püsivad. Ma mõtlen, et kui midagi juhtus paarkümmend aastat tagasi Roosi ja Urva tänava nurgal, kas ta elutseb teatud aineosiste kaudu seal endiselt.-
Kolme tiivaga klaver on hoogne ja tajuerk reis nii lapsepõlve kui tänapäeva, tõelisuse ja fantaasia kokkumäng. Raamat on Anu Kree teine proosakogu. Ühest küljest tähistavad klaveri kolm tiiba kolme žanri – novelle, miniatuure ning laaste. Kolme tiiva teine ja tähtsamgi seletus avaneb proosakogu lõpus. Mõned novellid siit on ilmunud ka Eesti Kirjanike Liidu ajakirjas Looming.
Anu Kree on oma käekirjaga hüva luuletaja olnud jo päris pikka aega. Oma proosas muutub ta üha põnevamaks. Elukutselise lugejana tahan ta tekste lugeda, paadunud kirjutajana kohati kadestan.
[i:3896]
